Kalapüügil on kasulik tunda kalade käitumist, mida mõjutavad aegade jooksul välja kujunenud ja pärilikuks saanud harjumused, mis on seotud toidu hankimise, sigimise ja ellujäämisega.
Mõnedel kalaliikidel on näiteks erakordselt terav haistmismeel. Hea haistmisega on peamiselt need liigid, kes otsivad toitu veekogu põhjas tuhnides ja tuginevad toidu leidmisel peamiselt oma haistmismeelele. Seda tuleb silmas pidada õngekonksude söödastamisel – kütte- ja määrdeainetega ning nikotiiniga kokkupuutunud sõrmed võivad anda söödale võõra lõhna ja tundlik kala ei võta sööta. Eriti peene lõhnatajuga on angerjas. (E. Pihu, 2006.)
Kalade käitumist mõjutavad ka vees olevad takistused. Lõdvalt rakendatud nakkevõrgu puhul tunnetab kala nõrka takistust ja see annab talle julguse proovida sellest läbi tungida. Selle tulemusel mässib kala ennast linasse. (L. Liimand, T. Orgusaar, 2013.) kui võrguniidid on liiga pinges, võrgu püügiomadused halvenevad. Seepärast ei ole nakkevõrke otstarbekas ehitada kõrgemaid kui 2 m, sest kõrge võrgu lahtihoidmiseks tuleb tõsta ülemise selise ujuvust ja alumise raskust. (T. Orgusaar.)
Mõrrapüügil kasutavad kalurid tihti ära seda, et kalad otsivad ranniku ääres liikudes ja takistust kohates sellest möödapääsu tavaliselt avavee poolt. Seepärast paigutatakse mõrra juhtaed rannikuga risti ja mõrra kere juhtaia avavee poolsesse otsa. (L. Liimand, T. Orgusaar, 2013.)
Noodapüügil tulevad kasuks teadmised kalade parvelisusest ja reageerimisest püünisele. Üldiselt ulatuvad nii kurn- kui ka lõkspüüniste kala koguvad ja suunavad osad pinnast põhjani. Püünise püüdvasse ossa aitavad kala koondada läbi vee kokku veetavad veoköied, mida kalad tunnetavad küljega. Peletavana mõjub ka veoköite poolt kergitatud mudapilv.
Püünise liikumisel tekkivat müra kasutatakse ka traalpüüniste puhul – müra hirmutab kala lehtri keskossa, kust traaliga „võidu jooksmisest“ väsinud isendid rulluvad lõpuks traali koti suunas. Vaierid tekitavad vees liikudes kalade poolt tajutavat vibratsiooni, lisaks peletavad ka visuaalselt. Põhjatraali puhul kerkib traallaua ja põhja kokkupuutel üles mudapilv, mis samuti mõjub kaladele peletavana.
Kalade parvelisus on seotud nägemisega. Kehvas valguses on kalaparv kohmetu ja kaitsetu, heas valguses vastupidi (E. Pihu 1981, 2006). Väga kehvades valgusoludes ei suuda kalad parvelda. Kaootiliselt liikuvatel üksikutel kaladel on traalisuust pääsemise võimalus suurem kui kalaparvel. (J. Main, G. I. Sangster.)
