Nakkepüünise püügipõhimõte seisneb kala takerdumises või sissemässumises võrgulinasse või kiilumises selle silma.Kalapüügieeskiri § 6 lg 1
Kaladele raskestimärgatavad võrgud paigutatakse saagi arvatavale liikumisteele, kus püünised peavad kinni pidama lubatud pikkusega soovitud liiki kala (L. Liimand, T. Orgusaar 2013). Sagedamini nakkub kala võrku lõpuseid pidi, seepärast nimetatakse sellist püünist ka lõpusvõrguks.
Enamasti kasutatakse võrke järvedes ja mere rannavetes, kuid ka avamerel, kus on kasutusel triivvõrgud valdavalt lõhilaste ja heeringaliste püügiks ning põhjavõrgud tursa ning teiste veekogu põhja asustavate liikide püügiks. Rohelised nõuavad pinnale asetatavate võrkude keelustamist, kuna neis hukkuvad sageli linnud (L. Liimand, T. Orgusaar 2013).
Olenevalt ehitusest, kasutatud ujukitest ja raskustest võib nakkepüünis paikneda veekogu pinnakihis, keskmistes veekihtides või veekogu põhjakihis. Eestis kasutatakse peamiselt võrke, mille raskused toetuvad põhjale.
Lubatud nakkepüünised:
a) nakkevõrk – püünis, mis koosneb ühest võrgutükist, mille ülemise selise pikkus on kuni 70 m, või üksteise külge ühendatud lühemate võrkude jadast, mille kogupikkus on kuni 70 m, ja mida hoitakse ujukite ja raskustega vees vertikaalasendis. Praktikas võrgud sageli ei ole täpselt 70 m pikkuse ülemise selisega, vaid on lühemad. Seetõttu püügiõiguse ja püügiõiguse tasu suuruse arvestamisel, tegeliku püügikoormuse (tegelikult püügil olevate võrkude arvu) määramisel võetakse arvestuse aluseks võrk, mille ülemise selise pikkus on 70 m.
b) raamvõrk – horisontaalsete ja vertikaalsete pinedega nakkevõrk. Pined on võrgulina silmadest läbi aetud võrguniidist jämedamad niidid, mille abil saavutatakse võrgulina suurem lõtvus ja võrgu parem püügivõime.
Kalapüügieeskiri § 6 lg 2
c) Kaks või enam nakke- ja raamvõrku võib asetada püügile omavahel võrgujadasse ühendatult. Jadasse asetatud nakke- ja raamvõrgud ei tohi moodustada harusid, välja arvatud meres võrguga, mille silmasuurus on vähemalt 130 mm. Võrgujada pikkus meres ja Peipsi järves ei tohi ületada 700 m. Lämmi- ja Pihkva järves ei tohi võrgujada pikkus ületada 500 m.
Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves on lubatud kasutada kaldavõrku ja avaveevõrku.
1) kaldavõrk – nakke- või kutselisel kalapüügil ka raamvõrk silmasuurusega 60–80 mm, mida kasutatakse Peipsi järves kaldast arvates 1 km laiusel veealal ning Lämmi- ja Pihkva järves 500 m laiusel veealal. NB! Valdkonna eest vastutav minister võib kaldavõrgu kasutamise ala ja silmasuurust ajutiselt vähendada või suurendada!
2) avaveevõrk – nakke- või raamvõrk silmasuurusega mitte vähem kui 130 mm, mida kasutatakse Peipsi järves kaldast kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järves kaldast kaugemal kui 500 m. NB! Valdkonna eest vastutav minister võib avaveevõrgu kasutamise ala ajutiselt vähendada või suurendada!
Kalapüügieeskiri § 6 lg 3
Seisevvõrgu ehitus
Kalapüügieeskirja järgi loetakse ühe nakke- või raamvõrgu arvestuslikuks pikkuseks 70 meetrit. See tähendab, et kui kaluril on luba püüda 10 nakkevõrguga, ei või tema püügil olevate võrkude kogupikkus ületada 700 meetrit. Samas ei pea üks nakkevõrk olema tingimata 70 m pikkune, kaubanduses on levinud 30meetrise ülemise selise pikkusega nakkevõrgud.
Seisevvõrk koosneb ülemisest, külgmistest ja alumisest selisest, mille külge on kinnitatud ristkülikukujuline võrgulina tükk. Lisanduvad ankrud, märgistuslipud või ujukid-tähised ja neid ühendavad ankruliinid ja poinöörid.
Nakkepüünist iseloomustavad parameetrid:
võrgulina silmasuurus ja silmasamm; silmade arv kõrguses; ülemise selise rakendatud osa pikkus; võrgulina niidi jämedus ja selisteks kasutatud nööride diameetrid; ujuvuse/uputavuse näitajad; niidi ja nööride mehhaanilised omadused; võrgulina horisontaalne rakenduskoefitsient ülemisele selisele ja taglastuselementide tehnilised näitajad.
Silmasamm – võrgulina silma kahe naabersõlme keskpunktide vaheline kaugus.
Silmasuurus – lappesse tõmmatud võrgulina silma sisemõõt.
Rakenduskoefitsient – rakendatud selise ja võrgulina lappepikkuse suhe.
Horisontaalne rakenduskoefitsient (u)
Ls
u = ——
Lo
kus Ls on rakendatud võrgu pikkus meetrites ja Lo võrgulina pikkus lappes.
Vertikaalne rakenduskoefitsient (u1)
Hs
u1 = ——
Ho
kus Hs on rakendatud võrgu kõrgus ja Ho võrgulina kõrgus lappes.
Niidi ja nööride mehhaanilised omadused – katketugevus njuutonites, katkepikkus (ühe meetri pikkuse niidi pikenemine kuni katkemiseni), jäikus, sõlmepidavus, venivus/kokkutõmbumine, vastupidavus valgusele, erikaal. (P. Heikkilä 2004).
Võrgulina on tavaliselt valmistatud monokiudmaterjalist, st võrgulina moodustavad niidid koosnevadki vaid ühest monokiust, mille läbimõõt on suurem kui 0,1 mm). Suuremasilmaliste nakkevõrkude valmistamiseks kasutatakse sõlme pidavuse ja jäikusomaduste parandamiseks ka üksikutest monokiududest kokkukeerutatud multi-mono niite. (L. Liimand, T. Orgusaar 2013.)
Võrgu valikul tuleb määrata soovitud saagi püüdmiseks optimaalne võrgusilma suurus.
Selleks kasutatakse valemit:
a = K1 • Lk
kus
a – silmasamm millimeetrites,
Lk – soovitud kala pikkus millimeetrites,
K1 – täidlustegur, mis oleneb kala maksimaalse ümbermõõdu ja pikkuse suhtest.
Arvutuseks piisava täpsuse annavad meile täidlusteguri K1 järgmised näidisväärtused:
– laiad kalad 0,17,
– keskmised kalad 0,14,
– kitsad kalad 0,10.
Põhiline operatsioon nakkevõrgu ehitamisel on võrgulina rakendamine, mille all mõeldakse võrgulina kinnitamist selistele (alumine, ülemine ja külgmised selised). Rakendada võib nii spetsiaalse masinaga kui ka käsitsi.
Nakkevõrgu püügiomadused sõltuvad selle nähtavusest ja võrgulina niitide pingsusest (rakenduskoefitsient). Võrgulina niit peab olema võimalikult peen, et olla kalale nähtamatu, samas seab sellele piirid materjali tugevus. Niit peab suutma vastu pidada kalade raskusele ja rabelemisele võrkude veest välja võtmisel.
Kohates lõdvalt vees paiknevat võrkseina proovib kala sellest läbi tungida, kuid kui kala teele satub pinges võrksein, muutub kala ettevaatlikuks. Tavaliselt kasutatakse võrgu lõtvuse tagamiseks vees rakenduskoefitsienti alla u = 0,50 ja sageli isegi u = 0,33, mis tähendab, et 1 meeter lappes võrgulina kinnitub 33 cm pikkuse selise lõigu külge. (Varem kasutati rahalise kokkuhoiu eesmärgil suuremaid rakenduskoefitsiente, et saada pikem püünis. Nüüd on materjalid odavamad ja saagi väärtus suurem, seetõttu kasutatakse pigem väiksemaid koefitsiente, mis muudavad püünised efektiivsemaks).
Selisteks kasutatakse nööre, millele on ujukid/raskused juba tootmise käigus sisse punutud, või tavalisi nööre, millele lisatakse ise vajalikud ujukid ja raskused. Nakkepüüniste rakendamisel tuleb arvestada selisteks kasutatava materjali venivusega, kuna püügiprotsessi käigus pikemaks venivad selised muudavad meie püünise rakenduskoefitsienti, mis omakorda mõjutab kalade nakkumist püünises. Venivuse ja võimaliku nööride keerdumise leevendamiseks tuleb enne rakendamist nöörid lahti kerida ja neid venitada. Nööre immutatakse ka sulalateksiga.
Ülemise selise nööri valikul tuleb lähtuda üleslükkejõust, alumise selise puhul uputavast jõust, mis valmis nööridel (st tootmise käigus varustatud ujukite/raskustega) antakse vette uputatud nööri pikkusühiku kohta, nt grammi meetri kohta või kg 100 meetri kohta jne. Eelistada tuleks punutud, mitte keerutatud nööri, kuna viimane hakkab pinge all keerduma ja kerib lina enda ümber.
Kui soovitakse, et võrk ei haaraks kaasa põhjamuda, peab see olema põhjast pisut kõrgemal. Selleks kasutatakse alumisel selisel raskusteks 100–150 mm läbimõõduga traadist rõngaid, mis jäävad õigesti valitud üleslükkejõuga ülemise selise puhul serviti toetuma veekogu põhjale ja selis on seega veidi põhjast lahti.
Alumine selis peaks olema ülemisest kuni 10% pikem, et ebatasase veekogu põhja korral püünis kõikjal põhjani ulatuks ja niidipinget veelgi vähendaks. Seliste rakendusest vabad otsad tuleks võtta pikemad. Need peaksid olema varustatud aasa või jooksva sõlmega, et sidumiseks jääks vaba ots. See hõlbustab ankrute ja poide kinnitamist ning võrkude omavahel jadasse sidumist.
