Läänemere rannapüük: räim, ahven, meritint, lest, tuulehaug, koha, särg, vimb, hõbekoger, haug, meriforell, lõhe, merisiig jt.
Võrtsjärv: latikas, haug, ahven, koha, angerjas, luts jt.
Peipsi järv: ahven, koha, latikas, särg, kiisk, haug, luts, rääbis, Peipsi siig, Peipsi tint jt.
Ahven
Ahven on tavaliselt 5–25 cm pikk ja kaalub 20–180 grammi. Eestis on püütud ka 2,8 kg kaaluv isend.
Peipsis ja Võrtsjärves esineb kaks ahvena ökoloogilist vormi: kaldalähedane ehk rooahven ja pelaagiline ehk järveahven. Tumedam rooahven on aeglasema kasvuga ega kasva ka nii suureks kui järveahven.
Rooahvena toidulaud koosneb peamiselt zooplanktonist (keriloomad, vesikirbulised, aerjalalised), zoobentosest (limused, karbid) ja putukate vastsetest. Järveahven on peamiselt röövtoiduline, pidades jahti teistele kaladele. Järveahvenate saagiks langevad tavaliselt tint, kiisk, särg ja ka teised ahvenad.
Ahven koeb temperatuuril 6–14 °C. Rooahven alustab Peipsi järves kudemist temperatuuril 8–9 °C, ta koeb kuni meetri sügavuses vees; järveahven koeb 4–6 meetri sügavuses vees ja kudemine algab 13–14 °C juures.
Võrtsjärves algab kudemine tavaliselt järve lõunapoolses otsas, kus vee temperatuur jõuab kõige varem soojeneda 6–8 °C juurde. (N. Mikelsaar 1984.)
Ahvenat võib leida nii vooluvetest kui ka järvedest ja merede riimveest. Ahven on parvekala. Ta levib kogu Euroopas, v. a Hispaania, Itaalia ja Põhja Skandinaavia, ning ka Aasia põhjapoolsematel aladel.
Alammõõt: ahvenale on meres kehtestatud alammõõt L = 19 cm.
Ahven toob kaluritele väga olulise osa sissetulekust, ta on hinnatud ka oma kulinaarsete omaduste poolest. Töönduslikult püütakse ahvenat nakkevõrkude (silmasuurus 70–90 mm), mõrdade ja nootadega.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Angerjas
Emased angerjad on Eesti tingimustes tavaliselt kuni 110 cm ja isased 50 cm pikad. 80 cm pikkune angerjas kaalub ühe kilo ringis. Eestis püütud suurim emane angerjas kaalus 5,3 kg.
Angerjal eristatakse kaht vormi: kitsa- ja laiapealine. Arvatakse, et kui angerjas elab veekogus, kus on palju väikesi saakloomi, tuleb temast kitsapealine terava koonuga vorm. Kui pisikesi saakloomi on vähe ning peamiseks toiduks on teised kalad, saab angerjast laiapealine röövvorm. Kitsapealist angerjat hinnatakse rohkem, kuna tema liha on rasvasem (kitsapealisel on rasvasisaldus 27%, laiapealisel 12–19%).
Angerjas eelistab mudase põhjaga veekogusid ja toitub peamiselt zoobentosest (teod, ussid, koorikloomad jne). Suureks kasvanud angerjad söövad rohkem kalu. Angerjas on öise eluviisiga, päeva veedab ta tavaliselt mutta peitunult. Angerjas toitub vaid soojal ajal, aprillist novembrini, talve veedab talveunes.
Maailma angerjavarud vähenevad kiiresti, seepärast on angerjas kantud ohustatud liigina rahvusvahelise kauplemise konventsiooni II lisasse – nii tema kui ka temast valmistatud toodete ekspordiks ja impordiks on vaja eriluba. Angerja kunstlik taastootmine varude rikastamiseks on raskendatud, kuna angerjad koevad vaid Sargasso meres.
Alammõõt: angerjale on kehtestatud alammõõt meres L = 35 cm; Võrtsjärves, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves L = 55 cm; teistes siseveekogudes L = 50 cm.
Angerja suure rasvasisaldusega liha peetakse delikatessiks ja selle eest makstakse väga kõrget hinda. Töönduslik angerjapüük toimub peamiselt mõrdade ja õngejadadega. Võrtsjärve angerjapopulatsioon püsib tänu regulaarsele asustamisele järve.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Haug
Haug kaalub tavaliselt 0,3–2,5 kg, suurimad isendid võivad olla 20 kg raskused. Haugi pikkus jääb tavaliselt 30–80 cm vahele.
Haug on röövkala, tema saagiks langevad tavaliselt ahven, kiisk, viidikas ja latikas. Suuremad isendid võivad süüa ka konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Kui toitu napib, võib haugide hulgas esineda kannibalismi (oma liigikaaslaste söömine). Haugi maimud toituvad planktonvähkidest ja putuka vastsetest. Haug elab üksikuna, jahti peab päevasel ajal.
Haug on kõige levinum mageveekala, kes elab Euraasia ja Põhja-Ameerika sisevetes. Eestis on haug levinud pea kõigis aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja meres kogu ranniku ulatuses.
Alammõõt: haugile on kõigil veealadel kehtestatud alammõõt L = 45 cm.
Keeluaeg: meres on keelatud püüda haugi 1. märtsist 30. aprillini; Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on keelatud püüda haugi 1. aprillist 5. maini; Võrtsjärves 15. märtsist 30. aprillini; teistes siseveekogudes 15. märtsist 30. aprillini.
Haug koeb suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe pärast jää lagunemist, mõnikord ka jääkatte all. Tavaliselt koeb haug aprilli-mai jooksul.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Jõesilm
Jõesilm on keskmiselt 30 cm pikkune ja 60 grammi raskune. Suurimad isendid on kaalunud kuni 200 grammi.
Jõesilm on parasiitne sõõrsuu, kes imilehtri abil puurib ennast ohvri külge ja toitub tema verest, kudedest ja siseelunditest. Kõige levinumad saakloomad on räim, kilu, meriforell, lõhe, säinas, tursk ja meritint. Jõesilm sööb ja kasvab vaid suvel.
Jõesilm elab vastsena tavaliselt jõgedes, täiskasvanuks saades laskub merre. Kudemiseks tuleb jõesilm taas jõkke. Suve lõpul või sügise algul kogunevad kudema tulevad jõesilmud jõgede suudmealadele, kus hakkavad suurte parvedena tõusma ülesvoolu. Ränne algab mõnel pool juba mai algul ja kestab kogu suve ja sügise. Liivi lahe vesikonnas toimub ränne novembris-detsembris.
Silmud rändavad vaid öösiti. Kõige intensiivsem on ränne kuu loomise ajal sombuse ilmaga, kuid on teada ka üksikuid juhtumeid, mil silmud rändavad sombuse ilma korral päevasel ajal. Jõkke tõusnud silmud jäävad sinna pea aastaks. Selle aja jooksul valmivad neil suguproduktid (niisk ja mari). Jõesilmud koevad mai lõpust juuni keskpaigani. Kudemise alguseks on vajalik stabiilne, vähemalt 9,5 °C temperatuur.
Silmu püütakse silmutorbikute ja silmumõrdadega. Kuna kudema tõusval silmul on sooltoru taandarenenud ja seal puuduvad toidu jäägid, samuti puuduvad sapp ja luud, saab jõesilmu kasutada toiduks tervikuna.
Jõesilm on Lääne- ja Põhjamere vesikondade ja Vahemere lääneosa siirdekala. Meil tungib jõesilm kudema pea kõikidesse merega ühenduses olevatesse jõgedesse. Kõige silmurikkamad on Soome lahte suubuvad jõed eesotsas Narva jõega.
Keeluaeg: Jõesilmu on keelatud püüda jõgedes 1. märtsist kuni 30. juunini.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Kilu
Kilu keskmine pikkus on 9–14 cm, maksimaalne pikkus kuni 17 cm. Tema kehamass jääb vahemikku 7–15 g.
Kilu toitub päevasel ajal planktilistest selgrootutest. Intensiivne toitumisperiood on suvel ja talvel, kudemise ajal tarbib kilu toitu tunduvalt vähem.
Eesti vetes kestab kilu kudemine tavaliselt juunikuu keskpaigast juuli teise pooleni. Kilu koeb päevasel ajal, optimaalne temperatuur kudemise ajal on 6–12 °C, mõningatel juhtudel algab kudemine ka 4 °C juures.
Kilu on levinud kõikjal Läänemeres. Ta liigub suurtes parvedes, esineb ka ööpäevane vertikaalne ränne.
Alammõõt: Eesti astumisel Euroopa Liitu kaotati kilul alammõõdud, selle asemel on suurusgrupid, mis peaksid paika panema hinna ja sellega ka püügieelistused.
Kiluvarudele mõjub positiivselt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, kuna see rikastab tema toidulauda. Kilu on tähtsaim töönduslik masskala, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilu väga rasvane (rasvasisaldus 10–18%), temast toodetakse sel ajal sprotte ja vürtsikilu.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Koha
Koha kasvab kiiresti. Tavaliselt on ta 40–70 cm pikk ja kaalub 2–4 kg.
Koha on röövkala. Meres langevad tema saagiks peamiselt räim, meritint ja ahven, järvedes tint, ahven, kiisk, särg, noored latikad jt.
Koha koeb mai algusest, merelahtedes algab kudemine hiljem, mai lõpus-juuni alguses. Koelmud on liiva ja kivise põhjaga kohtades 1–3 meetri sügavusel.
Alammõõt: koha alammõõt Võrtsjärves on L = 51 cm; meres ja teistes veekogudes L = 46 cm.
Keeluaeg: Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, samuti Võrtsjärvel ja teistes veekogudes on koha püük keelatud 5. maist 10. juunini. Meres kehtestab (vajadusel) kohapüügi keeluaja valdkonna eest vastutav minister igaks aastaks ajutiste püügikitsendustega.
Koha on levinud Musta, Kaspia ja Araali mere jõgikondades, Karjalas ja Skandinaaviamaades. Eesti siseveekogudest on koha levinud Peipsis, Võrtsjärves, Narva veehoidlas, Emajões ja väiksemates järvedes. Läänemeres esineb koha merelahtedes. Koha eelistab vähese läbipaistvusega kiiresti soojenevaid hapnikurikkaid veekogusid ja tegutseb avavees. Nooremad kalad hoiavad salkadesse, vanemad tegutsevad üksikult.
Koha püütakse mõrdade ja nakkevõrkudega. Peipsi ja Pihkva järves on lisaks mõrra- ja võrgupüügile levinud ka noodapüük (mutniku püük).
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Räim
Räimed on enamasti 2–4 aasta vanused, 10–18 cm pikad ja 12–45 grammi rasked. Esimese eluaasta lõpuks kasvab räim 7–8 cm pikkuseks. Saagi hulgast võib leida ka üksikuid väga suuri, hiid- ehk röövräimedeks muutunud isendeid, kes toituvad sageli väiksematest kaladest. Röövräim võib kaaluda üle ühe kilo ja olla üle 40 cm pikk.
Räime vastsed toituvad planktonist. Noored räimed söövad suuremaid põhjalähedasi loomakesi ning teiste kalade ja liigikaaslaste vastseid. Kui vee temperatuur langeb alla +2 °C, lõpetab räim toitumise. Räimed liiguvad suurtes parvedes, esineb ööpäevane vertikaalne ränne.
Kudemise aja järgi saab vahet teha kevad- ja sügisräimedel: kevadräimed koevad aprilli teisest poolest juuli lõpuni, sügisräimed augustist septembrini.
Alammõõt: Eesti astumisel Euroopa Liitu kaotati räimel alammõõdud, selle asemel on suurusgrupid, mis peaksid paika panema hinna ja sellega ka püügieelistused.
Eestiga piirnevas Läänemeres eristatakse kolm räimede populatsiooni: Riia lahes, Soome lahes ja Väinameres. Räim on üks tähtsamaid püügiobjekte kogu Läänemeres. Teda püütakse nakkevõrkude, kastmõrdade ja traalidega. Räim on valitud Eesti rahvuskalaks.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Latikas
Latika pikkus jääb tavaliselt 35–45 cm vahele ja kaal 1,5–2 kg piiresse. Suurimad Eestist püütud latikad on kaalunud isegi üle 5 kilo.
Latikas on põhja lähedale hoidev parvekala, nooremad isendid ujuvad kaldale lähemal. Latikas on rohkem levinud Euroopa põhjapoolsete alade sisevetes, rannikumeredes on teda vähe. Latikas otsib toitu veekogu põhjal tuhnides. Kõige intensiivsemalt toitub ta suvel hommikuti ja õhtuti.
Latikas koeb mais-juunis. Kudemine algab siis, kui vesi on jõudnud soojeneda 12–13 °C-ni.
Alammõõt: Peipsi, Pihkva, Lämmijärves ning Suures ja Väikeses Emajões L = 35 cm. Teistes veekogudes latikal alammõõtu ei ole.
Keeluaeg: Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on latikapüük (välja arvatud püük lihtkäsiõnge ja käsiõngega) keelatud 5. maist 10. juunini, teistes siseveekogudes 1. maist 10. juunini (välja arvatud püük lihtkäsiõnge, käsiõnge ja põhjaõngega ning püük Võrtsjärves).
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Linask
Linask on kiire kasvuga. Ta on kuni 45 cm pikk ja kaalub tavaliselt kuni 2 kg.
Linask koeb juuni lõpust kuni augustini, kudemise ajal ei söö.
Kõrge veetemperatuuri korral poeb linask mudasse suveunne, madala temperatuuri korral (+8 °C) talveunne. Linask on väheliikuv paikne kala. Teda esineb järvedes, aeglase vooluga jõgedes ja merelahtedes. Ta on levinud kogu Lääne-Euroopas.
Linaski maimud toituvad zooplanktonist, täiskasvanud kala hakkab sööma peamiselt veekogu põhjas elavaid organisme, kuid ta sööb ka taimi.
Alammõõt: linaskile on kehtestatud alammõõt L = 30 cm.
Keeluaeg: Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on keelatud linaskit püüda (välja arvatud püük lihtkäsiõnge ja käsiõngega) 20. juunist 20. juulini, teistes siseveekogudes (v. a Endla ja Sinijärves) on püük keelatud 20. juunist 20. juulini (välja arvatud püük lihtkäsiõnge, käsiõnge ja põhjaõngega). Endla järves ja Sinijärves on linaskipüük keelatud 1. aprillist 20. juulini kõikide püügivahenditega. Võrtsjärvel 20. juunist 20. juulini, välja arvatud püük lihtkäsiõnge, käsiõnge ja põhjaõngega
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Luts
Lutsu pikkus jääb 30–50 cm vahele. Suurim Eestis tabatud isend oli 54 cm pikk. Kaaluvad nad kuni 1,5 -2kg
Toidu otsimisel tugineb luts peamiselt oma haistmismeelele. Üle 12 cm pikkused isendid lähevad üle röövtoidule ja söövad peamiselt kiisku, väikesi ahvenaid ja särgi. Luts tegutseb veekogu põhja lähedal ja on peamiselt öise eluviisiga. Ta eelistab külma vett ja toitub kõige intensiivsemalt talvel. Suvisel ajal, kui veekogu temperatuur tõuseb üle +15 °C, muutub kala loiuks. Luts koeb jääkatte all, jõgedes varem kui järvedes.
Eestis on luts levinud merre suubuvates jõgedes, järvedes ning magestunud Läänemere osades. Kõige arvukamalt esineb Peipsi ja Pihkva järves ning Emajões. Sisemaal on lutsu pea kõigis jõgikondades. Ta on levinud kogu Euroopa ja Põhja-Aasia magevetes.
Alammõõt: kõigis veekogudes on L = 40 cm.
Keeluaeg: Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on lutsupüük keelatud 10. jaanuarist 10. veebruarini.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Lest
Lest on tavaliselt 20–30 cm pikk ja kaalub 200–400 grammi. Suurim Eestis püütud isend oli 51 cm pikk ja kaalus 1350 g.
Lesta peamise toidulaua moodustavad Balti lamekarp, rannakarp, merikilk ja kirpvähilised.
Lest elab mere põhjas, on levinud kogu Eesti rannikumeres. Nooremad kalad hoiavad rohkem ranna lähedale. Meil esinev lesta alamliik ongi levinud vaid Läänemeres, kuid teisi lesta alamliike võib leida kõikjal Euroopas ning Barentsi ja Valges meres.
Lestad koevad Soome lahe keskosa saarte ja poolsaarte tippudes ning Läänesaarte ranniku piirkondades aprilli lõpust juuni alguseni.
Alammõõt: Läänemere alapiirkonnas 28 on lesta alammõõt L = 21 cm, alapiirkondades 29 ja 32 L = 18 cm
Keeluaeg: Läänemeres on keelatud püüda lesta alarajoonis 32 – 15. veebruarist 31. maini ning alarajoonides 28 ja 29 – 15. veebruarist 15. maini.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Lõhe
Lõhe on tavaliselt 50–80 cm pikk ja kaalub 2–7 kg. Suurimad lõhed on 1,6 m pikkused ja 45 kg raskused.
Lõhe elab 1–3 aastat jões ning seejärel laskub merre, kus veedab 2–4 aastat kuni saab suguküpseks. Jões elavad noored lõhed toituvad peamiselt väikestest limustest, putuka vastsetest ja teistest selgrootutest. Meres on lõhe peamiseks toiduks teised kalad. Jõgedesse kudema tõusvad kalad ei söö.
Lõhe rändab merest kudema oma sünnijõkke. Ta koeb enamasti Põhja-Eesti jõgedes. Ränded koelmutele algavad juulikuus, lõhe koeb oktoobrist novembri keskpaigani.
Alammõõt: kõigis veekogudes on L = 60 cm.
Keeluaeg: lõhet on keelatud püüda siseveekogudes 1. septembrist kuni 30. novembrini, välja arvatud Narva, Selja, Jägala, Pirita, Vääna, Purtse ja Valgejões, kus rakendatakse piiranguid Kalapüügiseaduse § 29 lõike 7 alusel kehtestatud ajutiste püügikitsendustega.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Meritint
Meritindi keskmine kaal Pärnu kudemiskoondistes on 24,8–43,5 g, pikkus 13–25,7 cm. Suurim Riia lahes püünistesse sattunud meritint oli 26,3 cm pikk (L) ja 178,4 g raske.
Noorena toitub meritint planktonist, hiljem peamiselt põhjaloomastikust, kuid ka kalade maimudest, marjast ja vastsetest.
Meritint rändab kudema merest jõkke. Ta koeb sõltuvalt temperatuurist alates märtsi viimastest päevadest, tavaliselt siiski aprillist kuni juunikuuni (Kunda jões). Võimalik, et meritint hakkab kudema juba jääkatte all. Kudemine algab, kui veetemperatuur on 1–2 °C, massiline kudemine toimub 6 °C juures.
Meritint on levinud Läänemere põhja- ja idaosas, Kagu-Norras, Põhjameres, Lõuna-Inglismaal, Biskaia lahe rannikul kuni Loode-Hispaaniani. Meritint hoidub lahtedesse ja jõesuudmete ligidale ning rannikuvetesse.
Meritint on väärtusliku lihaga masskala. Kalal on spetsiifiline tugev lõhn, mis sarnaneb värske kurgi lõhnaga.
Alammõõt: meritindil alammõõtu ei ole.
Meriforell
Meriforell on tavaliselt 30–70 cm pikk ja 1–5 kg raske. Pikimad kalad on 110 cm pikkused.
Meriforell asustab kogu Põhja-Euroopa rannikut kuni Murmanskini ning kogu Läänemerd. Kala veedab oma elu põhiliselt meres, kuid kudema suundub jõgedesse. Meriforellide jõkketõus algab soodsatel aastatel juba augustikuus, nad koevad aga alles siis, kui vesi on jõudnud jaheneda 4–6 °C-ni, tavaliselt oktoobris-novembris. Noored meriforellid jäävad jõkke paariks aastaks.
Meriforell on truu koduümbrusele, ta ei rända sünnijõe suudmest väga kaugele – 30% meriforellidest suundub kudema samasse jõkke, kus ta ilmale tuli. Erinevalt paljudest teistest siirdekaladest ei mõju kudemine meriforellile liiga kurnavalt ja ta on võimeline kudema mitmel aastal.
Alammõõt: meriforelli püügil on kehtestatud alammõõt L = 50 cm.
Keeluaeg: meriforelli on keelatud püüda siseveekogudes 1. septembrist 30. novembrini, välja arvatud Narva, Selja, Jägala, Pirita, Vääna, Purtse ja Valgejões, kus rakendatakse piiranguid Kalapüügiseaduse § 29 lõike 7 alusel kehtestatud ajutiste püügikitsendustega.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Merisiig
Merisiia keskmine pikkus on 30–50 cm, suurim Eestis püütud isend oli 63 cm pikkune. Ta kaalub keskmiselt 0,7–2 kg.
Merisiig toitub peamiselt põhjaloomastikust, aga ka väikestest kaladest. Merisiig on merekala, kes hoidub mere sügavamatesse kohtadesse, kudemise ajal tuleb rannavetesse. Eesti rannikumeres kohtab merisiiga kõikjal, ta eelistab liikuda parves. Merisiig koeb oktoobrist detsembrini, kudemiseks siirdub madalatesse merelahtedesse või jõgedesse.
Alammõõt:merisiia püügil meres ja sinna suubuvates jõgedes on kehtestatud alammõõt L = 35 cm.
Keeluaeg: merisiiga on keelatud püüda Ruhnu saare ümbruses 20 m samasügavusjoonest madalamal 25. oktoobrist 1. detsembrini ja Pärnu jões 15. oktoobrist 15. novembrini.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Peipsi siig
Peipsi siig on Peipsi järves välja kujunenud siia alamliik.
Alammõõt: Peipsi siia püügil Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves ning teistes siseveekogudes on kehtestatud alammõõt L = 40 cm.
Keeluaeg: Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning teistel siseveekogudel, kus teda esineb, on peipsi siiga keelatud püüda 1. novembrist 30. novembrini.
Rääbis
Meie järvede isendid kuuluvad väikesekasvuliste rääbiste hulka. Suurima massiga rääbised on 90 g raskused ja kuni 22 cm pikkused. Kõige suuremaks kasvavad Saadjärve rääbised.
Rääbise peamine toit on zooplankton.
Rääbis hakkab kudema tavaliselt siis, kui vee temperatuur langeb alla 2–3 °C, Soome järvedes juba veetemperatuuril 6 °C. Kudemine kestab novembri keskelt jaanuari lõpuni.
Rääbis on tüüpiline järvekala, kes elab ka riimvees. Ta on levinud nii suuremates kui ka väiksemates hapnikurikastes järvedes Läänemere, Valge mere ja Barentsi mere vesikondades, ka mõnedes Volga ülemjooksu järvedes.
Alammõõt: rääbise alammõõt on L = 12 cm
Keeluaeg: Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on rääbisepüük keelatud 21. augustist 20. juunini, muudel veekogudel, kus teda esineb, on püük keelatud 1. augustist 30. juunini.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Säinas
Säinas on keskmiselt 15–40 cm pikk ja kaalub 0,8–2 kg.
Kala toitub limustest ja kirpvähilistest, harva ka väiksematest kaladest. Säinas elab üksikuna, on päevase eluviisiga, rändeid ei soorita. Säinas on levinud kõigis Põhja-Jäämerre suubuvate Euraasia jõgede vesikondades, Eestis on levinud nii sise- kui ka riimvetes.
Kudemine algab pärast jääminekut ja kestab aprillist mai lõpuni. Veetemperatuur on kudemisel 3–9 °C.
Alammõõt: meres ja sinna suubuvates jõgedes on säinale kehtestatud alammõõt L = 38 cm..
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
Tuulehaug
Tuulehaug on tavaliselt 57–77 cm pikk ja kaalub 280–985 g.
Tüüpiline tuulehaugi alamliik on levinud Portugalist Läänemereni, Mustas meres ja Vahemeres on levinud teised alamliigid.
Tuulehaug on pelaagiline parvedes liikuv röövkala, kes ilmub meie rannikuvetesse ainult hiliskevadel ja suvel, kui pindmiste veekihtide temperatuur on jõudnud soojeneda 10 °C-ni. Koeb mai lõpust juuni alguseni.
Loe lisaks: et.wikipedia.org
Vimb
Vimb on tavaliselt 26–31 cm pikk ja kaalub 300–600 g.
Eestis elab kaks vormi vimbasid: poolsiirdekala, kes elab riimvees ja rändab kudema jõkke; mageveekala, kes elab Peipsi ja Pihkva järves ja suundub kudema samuti jõgedesse.
Vimb toitub selgrootutest loomadest (limused, vähikesed ja putukavastsed), noored isendid söövad eranditult taimset toitu.
Sigimisränne jõgedesse toimub tavaliselt sügisel või kevadel, kalad koevad maist juunini.
Vimb on Euroopas levinud Elbe jõest Doni jõgikonnani, Lõuna-Rootsist ja Lõuna-Soomest Doonau ja Dnepri jõgedeni.
Alammõõt: vimma alammõõt on L = 30 cm.
Keeluaeg: Kunda, Selja, Loobu, Valgejõe, Jägala, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma, Vihterpalu, Kasari (koos lisajõgedega), Paadremaa, Audru, Pärnu, Sauga ja Reiu jões on vimmapüük keelatud 10. maist 20. juunini.
Loe lisaks siit: bio.edu.ee
