Lõkspüünised

Lõkspüünise püügipõhimõte seisneb kala suunamises ja eksitamises püünisesse või selle osasse, millest väljumine on raskendatud. Kalapüügieeskiri § 7 lg 1

Lõkspüünis võib olla pisikene vitstest punutud kalalõks, kuid ka sadade meetritega mõõdetav keerukas mitme päraga mõrd.

Eestis lubatud lõkspüünised:

a) mõrd – püünis, mis koosneb juhtaiast, vajaduse korral tiivast või tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Merel ei ole kariaedade arv piiratud, kuid need peavad paiknema järjestikku juhtaia ühes otsas koos mõrrakeredega, mis võivad olla pealt lahti kuni mõrrasuupoolse esimese pujuseni. Võrtsjärvel ei ole mõrrakerede, kariaedade ja juhtaedade arv piiratud.

b) kastmõrd – püünis, mis koosneb juhtaiast, kuni kahest kariaiast, ühest või mitmest pujusest ja ühest või kahest pealt lahtisest kastist ehk pärast. Kastmõrra juhtaia lubatud pikkus on kuni 600 m;

c) kadiska – söödastamata, kuni 1,4 m põhja läbimõõduga ja kuni 0,6 m kõrge püünis.  Püünis võib olla ankurdatud ja varustatud kuni 1 m pikkuse juhtaiaga.

d) silmutorbik – kooniline kuni 30 cm suu läbimõõduga juhtaiata ja tiibadeta püünis;

e) silmumõrd – juhtaia ja tiibadeta püünis, mille suu on kuni 0,5 m kõrge ja kuni 1 m lai ning pujuse diameeter on kuni 5 cm;

f) vähimõrd – juhtaia ja tiibadeta püünis, mille suurim lubatud pikkus on 1 m, suurim lubatud laius on 50 cm ja suurim lubatud kõrgus on 50 cm;
g) juhtaiata mõrd – ühe või mitme mõrrakeres oleva pujusega ja tiibadega või ilma nendeta mõrd, millel puudub juhtaed. Mõrra tiivad, mõõdetuna kerega ühenduse kohast, ei või olla pikemad kui mõrra kere.

Mõrra lubatud alaliigid

a) avaveemõrd – mõrd, mille kariaia ja suu kõrgus on üle 3 m. Mõrra suu kõrguseks loetakse mõrra suus kere külge ühendatud tiiva või kariaia rakendatud osa pikkust.

b) ääremõrd – mõrd, mille kariaia ja suu kõrgus on kuni 3 m;

c) rivimõrd  – tiibadeta, kuni kahe kerega, kõigis osades kuni 0,5 m kõrgune mõrd, mille kered on paigutatud ühe juhtaia kummassegi otsa;

d) jõemõrd – mõrd, mille juhtaia pikkus võib olla kuni 50 m;

e) mõrd mõrrajadas – mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu;

f) tindimõrd – mõrd, mille pära silmasuurus on kuni 10 mm.

Kalapüügieeskiri  § 7 lg 3

 Mõrdade ehitus

1. Tüüpiline mõrd

Mõrra osad

Allikas: Erik Parts, Keskkonnainspektsioon

Koostajate sõnaseletused erinevate mõrraosade kohta:
Juhtaed – põhjast pinnani ulatuv võrksein, pannakse risti kala liikumise teega.

Tiivad – nurga alla paigutatud mõrra suu poole suunavad mõrraosad.

Kariaed – teravate tagasikeeratud nurkadega mõrraosad, mis ei lase juba sisenenud, kuid ettevaatlikuks muutunud kaladel väljapääsu leida ja suunab nad edasi mõrra kaela poole.

Kael – lehtrikujuline mõrrakere esiosa, kus mõrra kõrgus hakkab kahanema.

Pujus – ahenev lehtrikujuline kere osa, mis raskendab kalal mõrrast välja liikuda.

Pära – lehtrikujuliste pujustega varustatud mõrra kere osa, mis suunab kala edasi kalakoti poole ja muudab sealt väljumise raskeks.

Vitsad – rõngad või raamid, mis hoiavad mõrrakeret lahti.

Kalakott – viimasele pujusele järgnev osa, kuhu koguneb peamine saak. Lõpp tõmmatakse sulgevtropiga kokku ja avatakse saagi nõudmisel.

Mõrrasopp – kalakoti viimase vitsa tagune kahanev sopp.

Mõrdasid asetatakse püügile erinevate skeemide järgi, näiteks kahe päraga ühes juhtaia otsas. Rivimõrrad asetatakse püügile tavaliselt jadas.

2. Kastmõrd

Kastmõrd on rannakalanduses tähtsal kohal, sest toob suurimaid saake. Tavalise mõrraga võrreldes on kastmõrraga võimalik püüda suuremaid kalakoguseid, kuna ruumikas kalakastis jätkub hapnikku rohkem ja kasti on kergem tühjendada. Kastmõrraga püük on üks tootlikumaid ja ökonoomsemaid ning kala kvaliteet on sealjuures väga hea.

Kastmõrd koosneb juhtaiast (juhttiivast), ühest või mitmest pealt lahtisest pujustega kastist ja kariaiast. Kariaias kasutatakse tõusuteed, mis suunab kala põhjast mitu meetrit kõrgemal olevast pujusest läbi avarasse kasti. Tõusutee raskendab kalal püünisest väljapääsu leidmist. Suurte kalakoguste puhul kasutatakse kahe kastiga püünist. (L. Liimand, T. Orgusaar 2013.)

3. Kadiska 

Söödastamata, kuni 1,4 m põhja läbimõõduga ja kuni 0,6 m kõrge püünis. Püünis võib olla ankurdatud ja varustatud kuni 1 m pikkuse juhtaiaga;

3. Rivimõrd 

Rivimõrd on väike tiibadeta mõrdpüünis, mis koosneb kahest vastakuti suunatud madalast kerest ja neid ühendavast, kuni 0,5 m kõrgusest lühikesest juhtaiast. Nende omavahelisel kokkusidumisel püügile asetamise ajal moodustub jada, mida nimetatakse rivimõrrajadaks. Tavaliselt satub püünisesse vähem angerjat kui teisi, madalas vees liikuvaid kalu (T. Orgusaar 2013).

4. Silmutorbik

Silmutorbikuid kasutatakse jõgedes kudema suunduva silmu püügiks. Silmutorbik kujutab endast puidust laastudest jäigalt kokkuseotud koonust, mille laiemas otsas on pujus ja kitsamas otsas ava silmu väljavalamiseks. Uute materjalidena on silmutorbikute valmistamisel kasutusele võetud tsingitud plekk ja plastik.

Materjalid

Vitsad valmistatakse tavaliselt plasttorudest, metallist või puust ning on kujult kas rõngad või kandilised raamid.

Mõrdades, nootades ja traalnootades kasutatavat võrkmaterjali nimetatakse noodalinaks. Võrkmaterjali tarnitakse kindlate mõõtudega puntides. Toote lipikul on märgitud tüki mõõdud lappes ja/või silmade arv, niidinumber (teks- või deniersüsteemis) ja silmasamm mm-tes ning materjali kogus kg-des.

Võrkmaterjale valmistatakse peamiselt polüamiidist (nailon). Nailon on uppuv materjal, mis sulab ca 200 kraadi juures, kuid madalamatel temperatuuridel, nt radiaatori kõrval, võib materjal käharduda ja muutuda kõlbmatuks.

Kvaliteeti iseloomustavad järgmised näitajad:

– katketugevus njuutonites,

– painduvus,

– venivus/kokkutõmbumine,

– vastupidavus valgusele,

– katkepikkus ( ühe meetri pikkuse niidi pikenemine kuni katkemiseni katketugevusega võrdse jõu rakendamisel).

(P. Heikkilä. 2004)

Düneema (dynema) – plastikuga kaetud süsinikust valmistatud väga tugev tekstiilmaterjal, mida kasutatakse püüniste hülgekindluse tõstmiseks.

Ujukite valimisel tuleb lähtuda nende üleslükkejõust, mis on võrdne ujuki poolt väljatõrjutud vee massiga (ujuki enda kaal tuleb seejuures ka maha arvestada). Ujukiteks kasutatakse tihti vahtplasti, plastist õõnesujukeid ja lihtsalt õõnsaid kehi, nagu kanistrid, pudelid, tünnid jm.

Raskuste valmistamiseks kasutatakse seatina, metallkette ja -rõngaid, mis ei mahu läbi püünise silmade.

Köite valmistamiseks kasutatakse palju erinevaid materjale. Populaarsemad tehiskiud on polüamiid, polüpropüleen, polüetüleen ja polüester. Materjali valikul tuleb tutvuda nende omadustega, näiteks on polüpropüleen väga tundlik UV kiirguse suhtes ja ei sobi seega kasutamiseks püünise veepinnale jäävates osades. Polüpropüleen, polüetüleen ja polüester jäävad veepinnale ujuma. Kui kasutada neid ankru- ja poiliinidena, on oht, et need võivad katkedes sattuda väikelaevade sõukruvidesse.